5. |
Ettekannet kuulates talitas pagulane peaaegu niisama, nagu teeb seda meie päevil esimese klassi arvustaja uue ooperi lavastamisel. Ta laskus toolil seljakile ja sules pooleldi silmad, siis pani ta käed risti ja keerutas oma pöidlaid, süvenes kuulamisse ning liigutas siis käsi viisi taktis. Mõnes meeldivas paigas, kus rüütli hääl kuulaja maitse kohaselt ei tahtnud hästi ulatuda, aitas ta tasakesi kaasa. Laulu lõpul rõhutas pagulane, et laul on hea ja ka hästi lauldud.
„Siiski,“ ütles ta, „mina arvan, mu saksi suguvennad on küllalt kaua normannide keskel elanud, et neilt nende melanhoolseid laule õppida. Mis viis ausa rüütli kodukoldelt? Ja mis võis ta muud loota, kui et tema daam ta tagasitulekul võistleja kaenlas oli ja et tema serenaad, nagu nad seda nimetavad, sama vähe tähelepanu leidis, nagu kassi näugumine katuserennis? Sellest hoolimata, härra rüütel, joon selle karika sinu, kõigi truude armastajate terviseks — aga ma kardan, sina ei kuulu nende sekka,“ lisas ta rüütlit silmitsedes juurde, kes korduvaist sõõmudest saadud kuuma pea tõttu oma karika veekruusist täitis.
„Mis,“ ütles rüütel, „kas te ei öelnud mulle, et see vesi on püha Dunstani, teie õnnistatud kaitsepühimuse allikast?“
„Täiesti õige,“ vastas pagulane, „ja nii mõnegi hea saja paganaid on ta seal ristinud, kuid kunagi pole ma kuulnud, et ta sealt oleks joonud. Iga asja peab siin ilmas õieti tarvitama. Püha Dunstan tundis lõbusa munga eesõigusi nagu iga teinegi.“
Nende sõnadega võttis ta kandle ja lõbustas oma külalist järgmise iseloomuliku lauluga, mida lauldi omataolisel
182
