„Sõber Logard,“ vastas pagulane, „sa oled kõik näinud, mis minu majapidamises sind võiks huvitada ja peaaegu rohkem kui see on ära teeninud, kes peaaegu vägivallaga omale peavarju muretseb. Usu mind, parem on Jumala saadetud head maitsta, kui pealetungivalt ja uudishimulikult juurelda, kuidas see hea on tulnud. Täida oma karikas ja ole tervitatud ning ära sunni mind, ma palun, oma pealetungivate pärimistega seda näitama, mis tõendab, et sa vaevalt väevõimuga oleksid võinud korterit saada, kui mina sulle tõsiselt oleksin vastu pannud.“
„Tõepoolest,“ ütles rüütel, „sina teed mu aina uudishimulikumaks! Sina oled kõige saladuslikum pagulane, keda ma kunagi tabanud ja mina tahan sinust rohkem teada, enne kui me lahkume. Mis sinu ähvardustesse puutub, siis tea, püha mees, sina räägid mehega, kellel ülesandeks on hädaohte otsida, ükskõik kus ta aga neid võiks leida.“
„Härra logard rüütel, mina joon sinu terviseks,“ ütles pagulane, „austades sinu vaprust väga, kuid olles mitte kõige paremas arvamises sinu vaikida oskamisest. Tahaksid sa aga minuga ühesugused sõjariistad valida, siis saaksid sa minult kõiges sõpruses ja vennalikus armastuses sedavõrt põhjani ja täielikult patud andeks, et sa ühe aasta jooksul ühtegi pattu enam uudishimus ja liialdusis ei tee.“
Rüütel jõi temaga kokku ja soovis sõjariistu nimepidi teada.
„Pole midagi olemas, alates Delila kääride ja Joeli naelaga ning lõpetades Koljati hiiglamõõgaga,“ vastas pagulane, „millega mina teile mitte vastaseks ei kõlbaks, aga kui ma peaksin valima, mis ütleksid sa siis, hea sõber, selle mänguasja kohta?“
Nõnda öeldes avas ta teise salaukse ja võttis sealt paari laiu mõõku ühes kilpidega välja, nagu neid tol ajal vabameeste poolt tarvitati. Rüütel, kes tema liigutusi silmas pidas, nägi, et see teine salaurgas varjab kaht, kolme pikka vibu ja vibupüssi ning esimeste jaoks nooli ja viimase jaoks kuule. Niisama puutus silma ka kannel ning mõned muud ebavaimulikud riistapuud.
178
