Rüütel kehitas õlgu ja lahkus onnist, et hobust sisse tuua (kelle ta väljas puu külge oli sidunud), võttis tal hoolikalt sadula seljast ja laotas sinna selle asemel iseoma mantli.
Pagulast liigutas nähtavasti see hool ja osavus, millega võõras oma looma talitas, sest ta pomises midagi tagavarast, mis metsahoidja oma hobu tarvis siia jätnud, ja tõmbas tuusti heinu välja, mis ta rüütli täku ette pani, ja laotas ka rüütlile endale määratud nurka kuivi sõnajalgu. Rüütel tänas teda selle lahkuse eest ja kui ta oma toimetuse lõpetanud, istus ta pagulase vastu teisele poole lauda, mille peal nende vahel seisis riist hernestega. Pärast pikka palvet, mis millalgi ladina keeli olnud (sellest keelest oli peale mõne veereva sõnalõpu väga vähe algupärast järele jäänud) andis pagulane oma külalisele söömises eeskuju, pistes väga suurde ja kuldikihvadena teravate ning valgete hammastega varustatud suhu kolm, neli herneiva, mis oli väga vilets jahvatis niisugusele veskile.
Et selle kiiduväärilise eeskuju järele teha, võttis rüütel endal kiivri peast ja rinnavarju ning suurema osa sõjariistu ümbert, näidates pagulasele tihedate, kollaste lokkidega pead, peeni näojooni, siniseid, haruldaselt selgeid ja säravaid silmi, hästivormitud suud, mille ülemist huult katsid juustest tumedamad vuntsid, ja kõigega kokku julget ning ettevõtlikku näoilmet, mis vastas tema tugevale kehakujule.
Külalise usaldust vastates paljastas pagulane ka oma ümmariku pea, mis kuulus mehele, kes alles oma elu paremais aastais. Tema puhtaks aetud lagipeal, mida piirasid kõvad, käharad, mustad juuksed, oli kuidagi sarnasust põõsastega äärestatud küla karjasmaaga. Tema näojooned ei rääkinud midagi mungalisest kainusest või askeedilisest kasinusest. Otse selle vastu oli see julge, laiade ja mustade kulmudega, hästi kummitud otsaesisega ja ümmarikkude paletega punane nägu, mida kattis pikk ja kähar must habe. Niisugune nägu ühes lihaselise kehaga näis ennemini rääkivat lambakintsudest ja vasikaselgadest kui ubadest ja hernestest. Seda pidi külaline tahes või tahtmata tähele pa-
173
