Need ja mõned teised väited, mis eriti igale üksikule kohandatud, avaldasid prints Johanni pooldajaile tarvilikku mõju. Suurem osa neist oli nõus Yorki koosolekule ilmuma, et üldisi korraldusi teha kuninga krooni panemiseks prints Johanni pähe.
Oli juba hilja öösi, kui Fitzurse viimaks oma mitmesugustest manitsustest väsinult, kuid rõõmsalt saavutatud tagajärgede tõttu Ashby lossi tagasi jõudis, kus ta de Bracyga kokku sai, kes oma piduriided oli vahetanud lühikese rohelise vammuse ja sama karva pükstega, pähe pannud nahkmütsi, vööle lühikese mõõga ja kimbu nooli ning sarve kaela riputanud. Oleks Fitzurse kuskil välimises ruumis niisugust kuju tabanud, siis oleks ta temast kui mõnest valvurist tähelepanuta mööda läinud, kuid leides ta sisesaalist, silmitses ta teda hoolikamalt ning nägi, et see on normanni rüütel inglise vabamehe ülikonnas.
„Mis näokatte-pidu see siis on, de Bracy?“ küsis Fitzurse pisut kurjalt. „On siis nüüd aeg jõulunaljadeks ja maskipidudeks, kus peab otsustama meie isanda, prints Johanni saatuse? Miks ei tulnud sa ühes minuga nende argpükste juurde, keda kohutab juba ainult kuningas Richardi nimi, nagu öeldakse lugu olevat Saratseeni lastegagi?“
„Mina hoolitsesin ise oma asja eest,“ vastas de Bracy külmalt, „nagu teiegi, Fitzurse, hoolitsete oma eest.“
„Oma asja eest?“ vastas Waldemar, „mina teotsesin prints Johanni, meie ühise isanda huvides.“
„Nagu oleks sul siin mingisuguseid teisi huvisid,“ vastas de Bracy, „kui aga ainuüksi iseomad. Mine ikka, Fitzurse, meie ju tunneme teineteist: auahnus on sinu püüe, lõbu minu oma ja need vastavad meie erinevaile eluaastaile. Prints Johannist mõtled sina niisama nagu minagi, sest tema on ju liiga nõrk, et olla kindel valitseja, liiga vägivaldne, et olla mõnus valitseja, liiga häbemata ja kõrk, et olla rahvalik valitseja ja liiga pelglik ning kõikuv, et üldse kauemat aega valitseja olla. Kuid tema on valitseja, kelle all Fitzurse ja de Bracy loodavad õnne ja edenemist leida ja nõnda aitate
163
