päeva pärast võiks see tõepoolest juba hilja olla. Teie kõrgus peaks oma praeguse peitemängu lõpetama.“
„Vabamehed ja lihtinimesed ei peaks mitte ilma lõbuta turniirilt lahkuma,“ ütles de Bracy.
„Aeg pole veel hiline,“ ütles Waldemar, „vibumehed võivad mõned korrad märki lasta ja siis võib auhinnad välja jagada. Sellest on küllalt, et printsi lubadusi selle saksi orjakarja vastu täita.“
„Tänan, Waldemar,“ ütles prints, „sa tuletad mulle pealegi veel meelde, et ma oma võla sellele häbemata talupojale pean tasuma, kes eile meie isikut haavas. Ka peab meie pidustus öösi määratud viisil ära peetama. Kuigi see oleks minu võimu viimne tund, siis peab ta olema pühendatud kättemaksmisele ja lõbule — uued mured tulgu uue homse päevaga.“
Pasunate hääl kutsus peagi need inimesed tagasi, kes võitlusväljalt pidid lahkuma, ja avalikult anti prints Johanni poolt teada, et tema ootamata ja tungivate kohuste tõttu homme lõbustusi jätkata ei saa. Selle peale vaatamata ei taha tema kuidagi lubada, et nii mõnigi tubli vabamees peaks lahkuma, ilma et ta oma osavust vibulaskmises võiks näidata, ja korraldab praegu kohe mängud, mis olid määratud homseks. Paremale vibulaskjale on tasuks määratud hõbedaga ehitud jahisarv ühes rikkalikult ilustatud siidist relvakandme ja jahimeeste kaitsja püha Huberti medaljongiga.
Enam kui kolmkümmend vabameest esinesid alguses võistlejaina, kellest paljud olid kuninga metsades Needwoodis ja Charnwoodis ülem- ja alammetsnikuiks. Kui aga vibumehed nägid, kellega nad pidid võistlema, loobus enam kui kakskümmend katsest, sest ei tahetud võidetu häbi osaliseks saada: neil päevil oli ju iga hea vibulaskja mitme penikoorma peal ümberkaudu tuntud, nagu teatakse Newmarketis õpetatud hobustegi omadusi selle paiga sagedate külaliste poolt.
Auhinna püüdjate arv oli kaheksa peale alla langenud. Prints Johann astus oma kuninglikult istmelt alla, et lähemalt näha neid valitud vabamehi, kellest mitmed kandsid
145
