nägu seda uudist kuuldes tumenes. Pilkavalt oma ümber vaadates ütles ta: „Mu härrad, ja iseäranis teie, härra kloostriülem, mis arvate teie teadlaste seletustest sündimises omandatud sümpaatiast ja antipaatiast? Mulle näib, et ma oma venna armualuse juuresolu veel enne aimasin, kui ma teadsin, keda see varustus varjab.“
„Front-de-Boeuf peab nüüd valmis olema oma laenumaad Ivanhoele tagasi andma,“ ütles de Bracy, kes peale seda, kui ta auga oma ülesande turniiril oli täitnud, oma kiivri ja mõõga kõrvale oli pannud ja jällegi prints Johanni saatkonnaga ühinenud.
„Jah,“ vastas Waldemar Fitzurse, „see vapper hakkab vististi Richardi määratud lossi ja härrasmaja tagasi nõudma, mille teie kõrguse heldus Front-de-Boeufile annud.“
„Front-de-Boeuf,“ vastas Johann, „on mees, kes ennemini kolm Ivanhoe taolist härrasmaja alla neelab, kui et ta ühest loobuks. Pealegi, mu härrad, loodan ma, et ükski ei taha minu õigust eitada kroonu laenumaade andmises mind ümbritsevaile ustavaile pooldajaile, kes on valmis harilikku sõjateenistust kandma, kuna ma need ilma jätan, kes võõrsile välja rändavad ja ei või sellepärast tarvilikul korral au- ega sõjateenistust oma peale võtta.“
Kuulajad olid asjast liiga huvitatud, kui et nad printsi sõnu vääramata tõeks poleks pidanud. „Suurmeelne prints! Kõige suursugusem lord, kes pühaks kohustuseks peab oma ustavaile pooldajaile nõnda tasuda!“
Nii rääkis saatkond, mille liikmed igaüks samasugust rikastumist kuningas Richardi pooldajate kulul lootsid või juba olid saanud. Ka prior Aymer liitus teiste arvamisega, tähendades ometi: „Õnnistatud Jeruusalemma ei või ometi võõraks maaks nimetada. Tema on meie communis mater — kõigi kristlaste ema. Aga mina ei mõista,“ seletas ta, „kuidas võiks see rüütel von Ivanhoele kasulik olla, sest niipalju kui mina tean, pole Richardiga kaasas olevad ristisõitjad kunagi Askalonist kaugemale saanud, mis on, nagu kõik kristlased
142
