lahkunud ja mõned pealtvaatajad olid näinud teda mööda metsalagendikku alla sõitvat — sama pikalsuse, hooletuse ja ükskõiksusega, mis talle nimeks oli toonud „musta logardi“. Peale kahekordset pasunapuhumist ja heeroldite hüüdmist tema kutseks oli paratamata tarvis mõni teine nimetada, kes temale määratud tänase päeva auavaldused vastu pidi võtma. Nüüd polnud prints Johannil enam ainustki vabandust pärandusetu rüütli nimetamata jätmiseks ja nõnda omandas tema tänase päeva esivõitleja nime.
Verega kastetud ja purustatud sõjariistadega ning tapetud kui ka haavatud hobuste kehadega kaetud võitlusvälja mööda viisid marssallid võitja prints Johanni trooni jalge ette.
„Pärandusetu rüütel,“ ütles prints Johann, „sest ainult selle nimega tahate teie tuntud olla, juba teist korda tunnustame teid selle turniiri võidu-au vääriliseks ning anname teile õiguse ilu- ja armukuningannalt nõuda ja vastu võtta aukrooni, mida olete õigusega ja vapruses teeninud.“ Rüütel kummardus sügavasti ja meeldivalt, kuid ei vastanud midagi.
Kuna pasunad puhusid, heeroldid oma häält tõstsid võitja au ja kuulsuse kuulutamiseks, daamid oma siidrätikuid ja tikitud loore lehvitasid ja kõik astmed ühisel vaimustusel kiitust avaldasid, viisid marssallid pärandusetu rüütli põiki üle võitlusvälja autrooni jalge ette, millel istus leedi Rowena.
Trooni alamal astmel pandi võitja põlvili. Tõepoolest näis, nagu sünniks kõik, mis ta peale võitluse lõpetamist tegi, teiste ajel, mitte aga tema enda vabal tahtmisel, ja võis isegi tähele panna, et tema samm kõikuvaks muutus, kui ta teist korda üle võitlusvälja astus. Oma paigalt auväärilisel ja meeldival sammul alla astudes oli Rowena valmis käeshoitavat krooni võitja kiivrile panema, kui marssalid ühel häälel hüüdsid: „Nõnda ei pea see sündima — pea olgu paljas.“ Rüütel pomises nõrgalt mõne sõna, mis kadus tema kiivrisse, kuid tema sõnade sisuks näis olevat soov, et tema peakatet ei puututaks.
Kas armastusest vormi vastu või uudishimu tõttu, aga marssalid ei pöörnud tema vastuseismisele vähematki tähele-
140
