sadulast, tõstis saatusliku mõõga oma vastase üle ja nõudis temalt allaandmist. Kuid prints Johann, kes tempelrüütli hädaohtlikust seisukorrast rohkem liigutatud sai, kui ta oli seda esiti tema vastase omast, päästis ta võidetuks tunnustamise häbist oma kepi allaviskamisega, millega ta võitluse lõpetas.
Tõepoolest loitsid praegu veel ainult võitluse jäänused sest need mõned rüütlid, kes veel võitlusväljal viibisid, hoidusid nagu vaikival kokkuleppel suuremalt osalt võitlemisest kõrvale, jättes lõpetamise oma juhtide jõukatsumisele.
Kannupoisid, kes leidsid hädaohtliku ja raske olevat oma isandaid aidata võitluse kestusel, tungisid nüüd kohusetruult võitlusväljale appi haavatuile, keda kanti kõige suurema hoole ja tähelepanuga telkidesse või naaberkülas varutud korterisse.
Nõnda lõppes mälestusväärne Ashby-de-la-Zouche turniir, mis oli tolleaegsetest üks kõige suurepärasemaist, sest ehk küll ainult neli rüütlit (kui üks maha arvata, kes palavuses lämbus) võitlusväljal surma sai, ometi oli tükki kolmkümmend raskesti haavatuid, kellest neli-viis kunagi ei paranenud. Hulk teisi jäi eluvõimetuks ja need, kes kergemalt pääsid, kandsid võitlusmärke eluotsani enestega kaasas. Sellepärast nimetatakse vanades algupärandites seda turniiri ikka „suursuguseks ja lõbusaks relvateoks Ashby juures“.
Kuna nüüd prints Johanni kohus oli rüütlit määrata, kes kõige paremini võidelnud, siis ütles ta, et päeva-au kuuluvat sellele, keda rahvas nimetab Le Noir Fainéant’iks. Sellele otsusele vastuvaidlevalt tähendati prints Johannile, et tõepoolest pärandusetu rüütel võitja on, kes päeva jooksul kuus vastast oma käega võitnud ja kes lõpuks vastase rühma juhi sadulast paiskas. Aga prints Johann vastas selle peale, et pärandusetu rüütel ja tema partei oleksid täna kaotanud, kui mitte see must rüütel appi poleks tulnud, mispärast võidu-au just sellele kuulub.
Ent kõigi imestuseks ei leitud nõnda ülendatud rüütlit mitte kuskilt. Peale võitlust oli ta võitlusväljalt viibimata
138
