tasega appi tõttavad. Sellepärast siis samal silmapilgul oma hobuseid ümber pöördes kihutas normann ühelt ja saksilane teiselt poolt pärandusetu rüütli kallale. Oli äärmiselt võimatu, et niisuguse ülevõimulise ja ootamata pealetungimisega ähvardatu sellele oleks suutnud vastu panna, kui mitte pealtvaatajad teda üldise kisaga poleks hoiatanud, kes kuidagi muidu ei võinud, kui pidid tingimata tema saatusest osa võtma.
„Ettevaatust, ettevaatust, härra pärandusetu!“ hüüti nii üldiselt, et rüütel oma hädaohtu märkas; ja tempelrüütlile tugevat hoopi andes tõmbus ta kohe oma hobusega tagasi, seega pääsedes kokkupõrkamisest Athelstanega ja Front-de-Boeufiga. Nõnda siis ei tabanud need rüütlid eesmärki ja jooksid oma hobustega, kelle hoogu nad ei jõudnud enam peatada, pärandusetu rüütli ja tempelhärra vahel vastastikku. Aga kui nad pidama said ja hobused ümber pöörsid, tõttasid kõik kolm uuesti ühise eesmärgi poole, et pärandusetut rüütlit sadulast paisata.
Tema päästjaks sai nüüd ainult tema eile omandatud hobuse tähelepanemisväärne tugevus ja väledus.
See oli seda kergem, et Bois-Guilberti hobune oli haavatud, Athelstane ja Front-de-Boeufi hobused aga väsinud niihästi rüütlite raskete kehade ja varustuse kui ka senise jõupingutuse pärast. Pärandusetu rüütli meisterlik oskus ratsutada ja tema tõulise hobuse väledus võimaldasid tal oma vastaseid mõni minut eemal hoida, pöördudes ja keerutades kulli painduvusega nende vahel, korda mööda neile mõõgaga hoope jagades, ilma et ta temale määratuid ära oleks oodanud.
Aga ehk küll võitlusväli kiiduavaldusist tema osavusele kajas, ometi oli selge, et ta viimaks ülevõimule oleks pidanud alla jääma. Ja prints Johanni kaaslased palusid oma isandat, et see oma kepi langetaks võitluse lõpetamiseks ning selle vahva rüütli päästaks ülevõimule allajäämisest.
„Seda mitte, taeva nimel!“ vastas prints Johann; „see õnneseen, kes oma nime varjab ja meie pakutud võõrussõprusest loobub, sai juba ühe võiduhinna ja peaks nüüd teis-
136
