tehes sõjakisa ja vahetades hoope, nagu oleneks neist elu ja au.
Müra suurendas teiste ridade esinemine, mis abiväena nüüd oma seltsimeeste toetuseks tõttasid. Brian de Bois-Guilberti pooldajad karjusid: „Ha! Beau-seant! Beau-seant![1] Templi eest! Templi eest!“ Vastane partei karjus: „Desdichado! Desdichado!“ missugune märgusõna juhi kilbilt võeti.
Kuna võitlejad nõnda kõige suuremas ägeduses vahelduva õnnega üksteise kallale tormasid, kaldus ratsanikkude vool kord lõunapoolsesse, sestsamast põhjapoolsesse võitlusvälja otsa, sedamööda, kuis üks või teine partei ülekaalu sai. Kõlas löökide kaja, võitlejate kisa, millesse seganesid langejate oiged, veerdes kaitsmata hobuste jalge alla. Võitlejate hiilgavaid sõjariistu rüvetas juba tolm ja veri ja nad pidid mõõga ning sõjakirve hoopidele järele andma. Kiivrituttidest rebitud suled lendlesid lumehelvetena õhus. Kõik, mis sõjakorralduses ilusat ja meeldivat, oli kadunud, järele oli jäänud ainult see, mis peab äratama hirmu ja kaastundmust.
Kuid harjumuse mõju on nii suur, et mitte ainult lihtsad pealtvaatajad, kes loomulikult hirmsaid vaatemänge armastavad, vaid ka peened leedid, kes täitsid rõdusid, vaatlesid väriseva huviga, ilma et oleksid üürikesekski pöörnud oma silmi kohutavast etendusest. Siin või seal võib-olla kahvatas mõnigi pale või kuuldus nõrk kiljatus, kui armuke, vend või abikaasa sadulast maha paisati. Kuid üldiselt julgustasid daamid võitlejaid mitte ainult käelaksutusega ja oma looride ning rätikute lehvitamisega, vaid isegi hüüetega: „Tubli oda! Hea mõõk!“ kui mõni tagajärjekas piste või löök neil silma puutus.
Kui juba õrnema soo huvi selle verise mängu vastu niisugune oli, siis on meeste huvi seda kergemalt mõistetav.
- ↑ Beau-seant oli nimeks tempelrüütlite lipul, mis pooleldi must, pooleldi valge, märgiks, nagu öeldi, et nad on kristlaste vastu õiglased ja ausad, uskmatute vastu aga mustad ja kohutavad.
134
