Vaevalt oli leedi Rowena istunud, kui muusikapõrin, mida pooleldi mattis rahvahulga kisa, teda tema uues auametis tervitas. Vahepeal paistis päike palavalt ja selgelt rüütlite hiilgavaile sõjariistadele, kes kogunesid võitlusvälja äärmistesse otstesse, pidades isekeskis aru oma võitlusrea korralduse ja lahingu üle.
Siis nõudsid heeroldid rahu, kuni turniirimäärused ette loetaks. Need olid teatud määral arvatud võitluste hädaohu vähendamiseks, mis oli seda enam tarvilik, et võitlema pidi teravate mõõkade ja odadega.
Nõnda siis oli rüütlitel keelatud mõõkadega torgata, ainult lüüa oli luba. Teatati, et rüütel võib sõjakirvest tarvitada, kuid pistoda oli keelatud sõjariist. Sadulast paisatud rüütel võib jalgsi edasi võidelda samasuguse vastasega, kuid ratsanikud ei tohtinud niisugusel korral nendele kallale tungida. Kui mõni rüütel vastase poolt võitlusvälja äärmisse otsa suruti, nii et ta oma keha või sõjariistadega puutus postaeda, siis pidi ta enda võidetuks tunnistama ja tema hobu ning varustus langes võitjale. Nõnda võidetud rüütel ei võinud enam võitlusest osa võtta. Langes mõni rüütel maha ja ei suutnud enam ise jalule tõusta, siis võis tema kannupoiss või paaž võitlusväljale minna ja oma isanda võitlusmöllust välja kanda, kuid seesugusel korral tunnustati rüütel võidetuks ja tema hobu ning varustus olid kadunud. Võitlus pidi kohe lõppema, niipea kui prints Johann oma kepi langetas, mis oli harilikult abinõuks asjata verevalamise vastu selles liiga kaua kestvas ja hädaohtlikus mängus. Need rüütlid, kes turniirimäärustest üle astusid või muidu ausa rüütliseisuse kombeid rikkusid, vabastati nende sõjariistust ja pandi karistuseks kaksiti postaiale, kilp tagurpidi käes, naeruks kogu rahvale ebarüütelliku teguviisi pärast. Peale nende määruste ettelugemist manitsesid heeroldid rüütleid oma kohust täitma, et ilu- ja armukuninganna lugupidamise osaliseks saada.
Peale seda teadaandmist tõmbusid heeroldid oma paikadele tagasi. Rüütlid läksid pikas reas mõlemalt poolt võit-
132
