likkude ja ebaseaduslikkude abinõudega selle rahvaosa jõudu nõrgendada, kellest õigusega võidi arvata, et ta oma rinnas võitjate vastu ebasõbralikke tundmusi hellitas. Kõik normannide vürstid avaldasid alati silmatorkavat poolehoidu oma normannidest alamaile; jahiseadused ja mõned muud, mis olid sakside põhiseaduse pehmemale ja vabamale vaimule tundmata, langesid allaheidetud elanikkude õlgadele, suurendades seda koormat, mis tõi neile laenukohustuste ike. Kuningakojas ja ülimuste lossides, kus püüti hoovkonna toredust jäljendada, tarvitati ainult Normandia prantsuse keelt; kohtuis toimus asjaharutamine ja õigusemõistmine samas keeles. Ühe sõnaga — prantsuse keel oli ülimuse, rüütlite ja kohtunikkude keel, kuna aga palju mehisem ja ilmekam anglosakside keel jäeti talupoegade ja teenijate tarvitada, kes midagi muud ei osanud. Ometi sünnitas paratamatu läbikäimine maalordide ja nende alamate olevuste vahel, kes seda maad harisid, aegamööda teatud murraku, mis kokku seatud prantsuse ja anglosaksi keelest ja millest mõlemad pooled vastastikku võisid aru saada; sellest tarvidusest tekkis aste-astmelt praegune inglise keel, milles võitjate ja võidetute keeled nii õnnelikult kokku sulanud ja mida nii rikkalikult täiendatud klassikaliste ning lõunapoolse Euroopa rahvaste keelte varal.
Seda asjade seisukorda pidasin ma tarvilikuks harilikule lugejale teatada, kes muidu võiks ehk unustada, et kuigi suured ajaloolised sündmused, nagu seda on sõda ja mäss, anglosaksidest kui erirahvast järgneval Wilhelm II valitsuse ajal ei kõnele, siiski ometi rahvuslik erinemine nende ja nende võitjate vahel olemas oli, kuna ju mälestus sellest, mis nad enne olnud ja milleks nad nüüd saanud, kestis kuni Eduard III päevini, hoides lahti maavõitmisel löödud haavad ja eraldades võitjate normannide järeltulijaid võidetud saksidest.
Päike loojenes rikkaliku rohuga kaetud metsalagendiku kohal samas laanes, mida me peatüki alul nimetasime. Sajad laialadvalised, lühitüvelised ja laiaoksalised tammed, mis olid
13
