Esimene peatükk.
Nii vesteti, kui õhtul lauta sead |
Lõbusa Inglismaa selles kenas osas, mida kastab Doni jõgi, oli vanal ajal lai laan, kattes suurema jao Sheffieldi ja meeldiva Doncasteri linna vahel asuvaid ilusaid kinkusid ja orgusid. Selle kaugeleulatuva laane jäänused puutuvad veelgi silma Wentworthi ja Wharncliffe Park'i rüütlimõisades ja Rotherhami ümbruses. Siin asus muinaslooline Wantley lendmadu[1], siin löödi nii mõnigi meeleheitlik lahing valge ja punase roosi kodusõjas[2] ja siin leidsid varju vanal ajal ka need vaprad röövsalgad, kelle teod nii kuulsaks on saanud inglise rahvalaulude kaudu.
Kuna meie pea-asupaik niisugune on, ulatub meie jutustuse aeg Richard I valitsuse Iõpp-päevadesse tagasi, mil tema meeltheitvad alamad, keda vahepeal igasuguste rõhumistega vaevatud, tema kojutulekut kestvast vangipõlvest rohkem soovivad kui loodavad. Mõisnikud, kelle võim Stephani valitsuse ajal määratu suureks oli kasvanud ja keda Heinrich II tarkus vaevalt oli suutnud teatud määral valitsusvõimule alistada, hakkasid nüüd oma vana omavoli kõige laiemas ulatuses tarvitama, ei mikski pannes Inglise riiginõukogu vaheleastumist, vaid kindlustades oma losse, suurendades oma võimualuste hulka, tehes kõiki ümberkaudu
11
