Prints Johann ei vastanud, vaid kannustas nagu vihatujus hobust, kes edasi kargas selle rõdu poole, kus istus leedi Rowena, kroon ikka veel ta jalge ees.
„Võtke vastu,“ ütles prints, „ilus leedi, oma võimumärk, millele keegi tõsisemalt austamist ei tõota, kui meie ise, Johann d’Anjou, ja kui teie heaks arvate täna ühes oma suursuguste härrade ja sõpradega meie koosviibimist Ashby lossis ehtida, siis tahame oma käskijannat tundma õppida, kelle sõna me homme peame kuulma.“
Rowena vaikis ja Cedric vastas tema asemel saksi keeles.
„Leedi Rowena,“ ütles ta, „ei oska seda keelt, milles teie viisakusi vastata, ja sellepärast ei või ta ka teie pidust osa võtta. Ka mina, sama kui suursugune Athelstane von Coningsburgh, räägin ainult oma isade keelt ja tarvitan nende kombeid. Sellepärast loobume tänuga teie kõrguse viisakast kutsest pidule. Homme võtab leedi Rowena oma peale seisuse, milleks teda on kutsunud võitja rüütli vaba valik ja mida on kinnitanud rahva kiiduavaldused.“
Seda öeldes võttis ta krooni ja pani selle Rowena pähe märgina, et see oma ajutise auameti vastu on võtnud.
„Mis ta ütleb?“ küsis prints Johann nägu tehes, nagu ei mõistaks ta saksi keelt, kuna ta selles aga üsna osav oli. Cedricu sõnade mõte korrati talle prantsuse keeles. „Hea,“ ütles prints siis, „homme tahame ise selle tumma valitsejanna oma auistmele saata. — Teie aga, härra rüütel,“ pöördus ta võitja poole, kes läheduses peatus, „tulete ometi meie pidust osa võtma?“
Rüütel, kes nüüd esimest korda rääkis, vabandas vaiksel ja tõttaval toonil end väsimusega ja tarvidusega, homseks võitluseks end puhkusega turgutada.
„Hea,“ ütles prints Johann kõrgilt, „ehk me küll niisuguste korvidega pole harjunud, katsume siiski oma pidu seedida, kuigi seda põlgab õnnelik võitja ja tema valitud ilukuninganna.“
Nõnda öeldes valmistus ta oma hiilgava saatkonnaga võitlusvälja maha jätma ja oma täku pööramisega andis ta kõigile märku lahkumiseks.
108
