Üheksas peatükk.
Keskel nähtaval |
William de Wyvil ja Stefen de Martival olid esimesed, kes võitjale õnne soovisid, teda sealsamas ka paludes, et ta lubaks oma kiivririhma lahti päästa või vähemalt näovarju tõsta, enne kui nad ta prints Johanni juurde viivad võiduhinda vastu võtma. Pärandusetu rüütel lükkas nende palve kõige viisakusega tagasi, seletades, et tema praegusel silmapilgul oma nägu ei või paljastada, põhjustel, mis ta võitlusväljale astudes heerolditele teatanud. Marssalid olid tema vastusega täiesti rahuldatud, sest noil päevil polnud nende mitmekesiste ja imelikkude tõotuste seas, millega rüütlid end sidusid, midagi harilikumat, kui et mõni tahtis teatud silmapilguni või mõne erisündmuseni tundmatuks jääda. Sellepärast ei juurelnud marssalid kauemini pärandusetu rüütli saladuse üle järele, vaid teatasid prints Johannile tema soovist, tundmatuks jääda, ning palusid luba teda nõnda tema kõrguse ette tuua oma vapruse tasu vastu võtma.
See saladuslikkus tekitas Johannis uudishimu ja kuna talle juba turniiri saavutused ei meeldinud, olid ju tema armualused väljakutsujad kordamööda kõik ühe rüütli poolt võidetud, vastas ta marssalitele kõrgilt: „Püha neitsi Maria nimel, see rüütel on pärandusetu niihästi oma viisakuses kui ka maa-omanduses, kui ta kaetud näol meie ette tahab
101
