das Peeter Ivanovitschi. Peeter Ivanovitsch sai aru, et tema, Schvartz, sellest kõrgemal seisab ja rõhuvatele muljetele ei andu. Juba tema nagu ütles: Ivan Iljitschi hingepalve vahejuhtumine ei või kuidagi ulatavaks põhjuseks olla istumise korra rikkumises, s. o. et mitte miski ei või täna õhtul meid segada kaardipaki plaksutamises selsamal ajal, kui teener nelja uut küünalt paigale seab; üleüldse ei ole põhjust arvata, et see vahejuhtumine võiks meid segada ka tänast õhtut mõnusasti mööda saatmast. Seda ta ütleski sosinal möödaminevale Peeter Ivanovitschile, teda Feodor Vassiljevitschi juurde tulema kutsudes. Aga nagu näha, saatus ei olnud Peeter Ivanovitschi täna õhtul kaardimängimiseks määranud. Praskovja Feodorovna, madalakasvuline paks naisterahvas, kes vastupidiste püüete pääle vaatamata õlgadelt alla poole minnes ikka jämedamaks paisus, oli niisamasuguste imelikult kõrgenenud kulmudega, nagu kirstu ees seisja naisterahvaski, ja üleni mustas riides, pääs kreppi kandes, kui ta ühes teiste daamidega oma ruumidest välja tuli ja neid surnukambri saates ütles: „Kohe hakkab hingepalve; astuge sisse.“
Schvartz, kes ebamääraselt kumardas, jäi seisma; nähtavasti ei võtnud ta kutset vastu ega lükanud teda ka tagasi. Kui Praskovja Feodorovna Peeter Ivanovitschi ära tundis, ohkas ta, astus otse tema juurde, võttis tema käest kinni ja ütles „Ma tean, et Teie olite Ivan Iljitschi tõsine sõber ...“ ja ta vaatas Peeter Ivanovitschi otsa, temalt sõnade kohaseid tegusid oodates. Peeter Ivanovitsch teadis, et nagu sääl vaja oli risti ette lüüa, niisama oli siin vaja kätt suruda, ohata ja ütelda: „Uskuge!“ Ja nõnda ta tegigi. Ja kui ta seda oli teinud, tundis
