duses, mis teda kesk suurt linna, paljuid tuttavaid ja perekonda piiras, üksinduses, millest täielikumat leida ei võinud kusagil, ei merel ega maal, — selles hirmsas üksinduses elas Ivan Iljitsch viimasel ajal ainult oma mõttekujutustes, viibides minevikus. Üksteise järele esinesivad temale mineviku pildid. Hakkas ikka kõige lähemast ja läks kuni kõige kaugema lapsepõlveni, kus ta peatama jäi. Tuli Ivan Iljitschil musta ploomi keedis meelde, mida talle hiljuti süüa anti, siis tulid talle ka toored Prantsuse mustad, krobelised ploomid meelde, mida ta lapsepõlves oli maitsnud, ja ta mäletas nende iseäralikku maiku ja seda, kuidas nad suu olivad võtnud vett jooksma, kui ta söömisega südameni oli jõudnud; ning ühes maigu mäletamisega tekkis terve rida teisi mälestusi sellest ajast: lapsehoidja, vend, mängukannid. „Seda pole vaja ... see on liig valus,“ rääkis Ivan Iljitsch iseeneses ja pööras olevikku tagasi. Nööp sohva toel ja safjani voldid. „Safjan on kallis ja ei pea vastu; riid tuli sellest. Aga oli veel teine safjan ja teine riid, kui me isa kirjatasku katki rebisime ja kui meid karistati ning kui ema kooka tõi.“ Jälle peatas Ivan Iljitsch lapsepõlve pääl, jälle oli tal valus ja ta püüdis neid mõtteid eemale peletada ning millegi muu pääle mõelda.
Ja ühes nende mälestustega liikus teine mälestuste rida — ta mäletas, kuidas tema haigus kasvas ja halvenes. Ja siin niisama — mida kaugemale tagasi, seda rohkem elu. Oli rohkem hääd, oli ka rohkem elu. Üks ja teine sulasivad kokku. „Nagu piinad ikka halvemaks ja halvemaks muutusivad, niisama sai ka elu ikka halvemaks ja halvemaks," mõtles ta. Üks heie punkt on kusagil kau-
