nurjaminek, lõhn naise suust, suguhimu ja silmakirjalikkus! Ja see surnud teenistus, rahamured aasta, kaks, kümme, kakskümmend aastat — ja ikka seesama. Mida kaugemale, seda surmlikum. Nagu oleksin ma alatasa alla mäge läinud, aga ma ise arvasin, et ma üles mäge lähen. Nõnda see oligi. Seltskonna arvates läksin ma üles mäge ja just selsamal määral kadus elu mu jalgade alt ... ja nüüd on valmis — sure!
Mis see siis on? Mistarvis? Ei või olla! Võimata, et elu nii mõtteta ja jälk oleks! Oli ta aga tõesti nii mõtteta ja jälk, mispärast siis surra ja nõnda kannatades surra? Lugu on kuidagi teisiti.
Võib olla ei elanud ma nõnda, nagu elama peab? turgatas tal järsku meelde. Aga kuidas nõnda, ma tegin ju kõik nagu tegema peab? ütles ta iseeneses ja peletas enesest kohe elu ja surma mõistatuse ainukese mõistmise eemale, nagu oleks see midagi sootuks võimatut.
Mis sa siis nüüd tahad? Elada? Kuidas elada? Elada, nagu sa elad kohtus, kui kohtupristav kuulutab: „Kohus, tuleb?“ Kohus tuleb, tuleb kohus, kordas ta iseeneses. Siin ongi see kohus. Aga mina pole süüdi! hüüdis ta vihaselt. Mis eest? Ja ta jättis nutmise järele, pööras silmad seina poole ja hakkas mõtlema ikka ühe ja sellesama üle : mispärast, mis eest kõik see koledus?
Aga kui palju ta ka ei mõelnud, vastust ei leidnud ta siiski. Ja kui talle mõte tuli, — ja see mõte tuli talle tihti — kõik sünnib sellepärast, et ta nõnda ei elanud kui elama peab, siis tuletas ta oma elu õiglust meelde ja peletas selle imeliku mõtte eemale.
