sama on Praskovja Feodorovna seisukoha omandanud Ivan Iljitschi vastu: see on, tema ei tegevat seda, mis tarvis, ja tema ise olevat süüdi; ning armulikult heidab naine seda mehele ette, — ja Praskovja Feodorovna ei saa seda seisukohta Ivan Iljitschi vastu muuta.
„Ta ei kuula ju sõna, ei võta õigel ajal rohtu sisse. Aga mis pääasi — ta heidab niisuguses seisukorras asemele, mis temale vististi kahjulik on, — jalad ülespoole.“
Praskovja Feodorovna jutustas, kuidas Ivan Iljitsch paneb Gerassimi oma jalgu hoidma.
Arst naeratas põlglik-lahkelt: „Mis teha, haiged mõtlevad vahel sarnased rumalused välja; aga seda võib andeks anda.“
Kui läbivaatamine lõpule jõudis, vaatas arst kella ja siis teatas Praskovja Feodorovna Ivan Iljitschile, et tehku ta mis tahes, aga tänaseks kutsunud ta kuulsa arsti, ja ühes Michail Danilovitschiga (nõnda nimetati harilikku arsti) vaatavat nad teda läbi ja pidavat aru.
„Ole hää, ära aja vastu. Seda teen ma enese pärast,“ ütles naine pilkavalt, sellega tunda andes, et ta kõik mehe pärast teeb, mispärast ka sellel õigust pole vastu ajada. Ivan Iljitsch vaikis ja kortsutas kulmu. Ta tundis, teda ümbritsev vale oli teda sedavõrd kinni mässinud, et raske oli millestki aru saada.
Naine tegi tema kallal kõik iseenese pärast ja rääkis temale, et ta iseenese pärast seda teeb, mida ta ka tõepoolest tegi, aga ta rääkis seda kui kuulmata asja, nii et tema oleks pidanud seda vastuoksi mõistma.
