Tühjendamiseks olivad ka iseäralised abinõud muretsetud ja igakord oli see temale piinaks. Piina valmistas mustus, viisakuse puudus ja hais ning teadmine, et teine inimene juures peab olema.
Kuid just selles piinlikus toimetuses ilmus Ivan Iljitschile trööst. Väljakandjaks oli ikka lihtmees Gerassim.
Gerassim oli puhas, värske, linnatoidul kohenenud noormees. Ikka rõõmus ja lahke. Esiteks oli Ivan Iljitschil piinlik, et see alati puhtas Vene riides inimene seda vastikut toimetust peab tegema.
Ükskord, kui Ivan Iljitsch enese aluselt üles ajas ja, ilma et ta püksa oleks jõudnud jalga tõsta, pehmele leentoolile langes, vaatas ta kohkunult oma paljaid, jõuetuid reisi, kus lihased selgesti nähtavale tulivad.
Sisse astus kergel, tugeval kõnnakul Gerassim rasketes saabastes, enese ümber mõnusat tökati haisu ja talve õhu värskust laiali laotades; tal oli puhas põll ees ja sitsisärk seljas, käised noortel, tugevatel käsivartel üles kääritud ja ilma et ta Ivan Iljitschi pääle oleks vaadanud, — nähtavasti hoidis ta oma näol lehvivat elurõõmu tagasi, et haiget mitte haavata — astus ta riista juurde.
„Gerassim,“ ütles Ivan Iljitsch nõrgalt.
Gerassimist käis värin läbi; nähtavasti kartis ta, et ta midagi võõriti on teinud; kiirel liigutusel pööras ta haige poole oma värske, hää, lihtsa ja noore näo, millel alles habe tärkama hakkas.
„Mis te soovite?“
„Sinule on see, ma arvan, piinlik. Vabanda mind. Ma ei saa.“
„Armas aeg.“ Ja Gerassimi silmad Iõivad hel-
