gas üles, astus laua juurde, avas paberid ja hakkas lugema, kuid ei saanud. Ta tegi ukse lahti ja läks saali. Võõrastetoa uks oli kinni. Ta läks kikivarbil ukse taha ja hakkas kuulama.
„Ei, sa liialdad,“ rääkis Praskovja Feodorovna.
„Kuidas ma liidan? Sina ei näe — tema on surnud inimene, vaata talle silma. Valgus puudub. Mis tal on ometi?“
„Keegi ei tea. Nikolajev (see oli teine arst) ütles midagi, aga mina ei tea. Leschtschetitski (see oli kuulus arst) ütles otse selle vastu ...“
Ivan Iljitsch astus uksest eemale, läks oma tuppa, heitis pikali ja hakkas mõtlema: „Neer, rändav neer.“ Ta tuletas kõik meelde, mis arstid olid talle rääkinud, kuidas neer lahti oli rebenenud ja kuidas ta rändab, ja ettekujutuse võimu abil püüdis ta seda neeru tabada, seisma panna ja kinnitada: temale näis, et selleks nii vähe vaja on. „Ei, sõidan veel kord Peeter Ivanovitschi juurde.“ (See oli seesama sõber, kelle sõber arst oli). Ta kõlistas, käskis hobuse rakkesse panna ja asutas sõitmisele.
„Jean, kuhu sa tahad minna?“ küsis naine iseäralikul kurblikul toonil; tema nägu avaldas rohkem häädust kui harilikult.
See nägu sütitas Ivan Iljitschi viha põlema. Ta vaatas tumedal pilgul naisele otsa.
„Ma pean Peeter Ivanovitschi juurde minema.“
Ta sõitis sõbra juurde, kelle sõber arst oli. Ja selle sõbraga ühes arsti juurde. Ta leidis selle kodust ja ajas temaga kaua aega juttu.
Anatomiliselt ja füsiologiliselt seda lähemalt läbi vaadates, mis arsti arvamise järele temas sündis, sai ta kõigest aru.
