jagati välja, painutati uusi kaarta, ruutud pandi ruutude juurde, neid oli seitse. Vastasmängija ütles: ilma trumpideta, ja lisas kaks ruutut juurde. Mis veel? Peaks olema rõõmus ja elav — laua all. Aga äkitselt tunneb Ivan Iljitsch seda tuksatavat valu, seda maiku suus ja talle esineb metsikuna see, et tema laua alla löömisest rõõmu võidaks tunda.
Ta vaatab oma kaasmängijat Michail Michailovitschi, kuidas see närvliku käega vastu lauda lööb ja viisakalt kaardid võtmata jätab, neid Ivan Iljitschi poole nihutades, et temale nende korjamise lõbu jätta, ilma et tal vaja oleks käe sirutamisega iseäralist vaeva näha. „Kas ta tõesti arvab minu nõnda nõrga olevat, et ma kätt sirutada ei jaksa,“ mõtleb Ivan Iljitsch, unustab trumbid ja trumpab iseoma mehi, sellega võitu kaotades, ning mis siin kõige hirmsam on — ta näeb, kuidas Michail Michailovitsch kannatab, kuna aga temal ükskõik on. Ja hirmus on selle üle järele mõelda, miks temal ükskõik on.
Kõik näevad, et tal raske on, ja räägivad temale: „Me võime mängu lõpetada, kui teie väsinud olete. Puhake.“ Puhata? Ei, tema pole sugugi väsinud; nad mängivad arvu täis. Kõik on mossis ja vaikivad. Ivan Iljitsch tunneb, et tema selles süüdi on, aga ta ei või asja parandada. Nad söövad õhtust ja sõidavad ära, kuna Ivan Iljitsch selle teadmisega üksi jääb, et tema elu on kihvtitatud ja et ta ka teiste elu kihvtitab ning et see kihvt ei vähene, vaid ikka enam ja enam tervesse tema olevusesse imbub.
Ja ühes selle teadmisega ja kehaliku valuga ja hirmuga pidi ta magama heitma ning sagedasti suurema jao ööst uneta mööda saatma. Hommikul aga
