LEO TOLSTOI40
suurem nukrus võttis tema üle võimust. Kord jutustas temale tuttav naisterahvas pühapiltide abil tervekssaamisest. Ivan Iljitsch tabas enese selle päält, kus ta hoolega selle naisterahva juttu kuulas, järele kaaludes, kas asi tõsi on. See juhtumine ajas talle hirmu pääle. „Kas tõesti olen ma mõistusliselt nõnda nõrgaks jäänud?“ küsis ta iseeneselt. „Tühi asi! Kõik on lori; peab kahtluse eest hoidma ja kui juba kord arsti enesele oled valinud, siis peab ka tema arstimiseviisist kinni pidama. Nõnda ma teengi. Nüüd on lõpetatud. Kuni suveni ei mõtle ma enam selle pääle ja pean kindlasti arstimisest kinni. Eks siis näe. Nüüd olgu kaldumistele lõpp!..“ Nõnda oli kerge rääkida, aga raske täita. Valu külje sees piinas ikka edasi, läks nagu ikka suuremaks, muutus alalisemaks, maik suus läks ikka imelikumaks: talle näis, nagu oleks tal suus mingisugune jälk hais, ja söögiisu ning jõud jäivad ikka nõrgemaks. Võimata oli ennast petta: midagi hirmsat, uut ja suurt, suuremat kui kunagi enne Ivan Iljitschi elus, sündis temas. Ja tema ainuüksi teadis sellest, kõik teised, kes teda ümbritsesivad, kas ei saanud või ei tahtnud nad sellest aru saada, mõeldes, et kõik läheb ilmas endist viisi. See just piinas Ivan Iljitschi kõige rohkem. Kodused, pääasi — naine ja tütar, kes väljasõitude tuhinas olivad, ei saanud, nagu ta nägi, millestki aru, olivad tema pääle pahased, miks ta kurb ja nõudlik on, nagu oleks tema selles süüdi. Ehk nad küll seda varjata püüdsivad, nägi Ivan Iljitsch ometi, et ta naisele ja tütrele tüliks on ja et naine tema haiguse kohta teatud seisukoha on võtnud, millest ta kinni peab, käskigu või tehku tema, Ivan Iljitsch, mis tahes. See seisukoht
