olen ma sunnitud käskima, et teid kohtusaalist kõrvaldataks.
„Ma juba ütlesin teile, mis ma tarvilikuks ja kohaseks pidasin,“ ütles arst. „Mis üle selle, seda näitab uurimine.“ Ja arst kumardas jumalagajätmiseks.
Ivan Iljitsch tuli pikkamisi välja, istus kurvalt saani ja sõitis koju. Kogu tee mõtles ta vahetpidamata kõige üle järele, mis arst oli rääkinud, ja püüdis segased, tumedad teadusesõnad lihtsasse keelde ümber tõlkida, et nendes vastust lugeda küsimise pääle: kas on halb — on ehk väga halb või pole veel viga? Ja talle näis, et arsti sõnade kogumõte see on — asi on väga halb. Uulitsatel näis Ivan Iljitschile kõik kurvana. Kurvad olid voorimehed, majad, möödaminejad, poed. Valu aga, tume, tuksuv valu, mis silmapilgukski järele ei annud, näis arsti tumedate sõnade mõjul tõsisema tähenduse omandavat. Ivan Iljitsch pani teda nüüd uuel raskel tundmusel tähele.
Ta tuli koju ja hakkas naisele jutustama. Naine kuulas, kuid jutu keskpaigas astus tütar, kübar pääs, sisse: ta tahtis ühes emaga kusagile sõila. Ka tema sundis ennast istuma ja seda igavat juttu kuulama, aga ta ei jõudnud kuigi kaua välja kannatada; ka ema ei kuulanud lõpuni.
„Noh, ma olen väga rõõmus,“ ülles naine; „pea sa nüüd silmas, et arstirohud korralikult sisse võtad. Anna sedel siia, ma saadan Gerassimi apteki.“ Ja ta läks riidesse panema.
Ivan Iljitsch ei saanud hinge tagasi, kuni naine toas oli; niipea kui ta aga välja läks, ohkas ta raskesti.
