Mine sisu juurde

Lehekülg:Ivan Iljitschi surm. Tolstoi-Tammsaare 1914.djvu/3

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

I.

Melvinskite asja harutusel, istumise vaheajal, tulivad kohtuliikmed ja prokurör kohtuasutuste suures hoones Ivan Jegorovitsch Schebeko kabinetti kokku ja siin läks jutt kuulsa Krassovski asja pääle. Tõestades, et asi selle kohtu võimupiiridesse ei käi, sai Feodor Vassiljevitsch äritatud; Ivan Jegorovitsch pidas oma arvamisest kinni, kuna aga Peeter Ivanovitsch, kes alguses vaidlusesse polnud seganud, osavõtmatuks jäi ja praegu toodud Teatajat silmitses.

„Herrad,“ ütles ta, „Ivan Iljitsch on ju surnud.“

„Kas tõesti?“

„Võtke, lugege,“ ütles ta Feodor Vassiljevitschile, kuna ta temale värske, alles lehkava lehenumbri kätte ulatas.

Mustas ringis oli trükitud: „Praskovja Feodorovna Golovina annab sügavas kurbtuses teada sugulastele ja tuttavatele oma armastatud abikaasa, kohtupalati liikme Ivan Iljitschi Golovini surmast 4. veebruaril sel 1882. aastal. Surnukeha väljaviimine on reedel kell 1 p. l.“

Ivan Iljitsch oli kokku kogunud herrade kaaslane ja kõik armastasivad teda. Ta oli juba mitu nädalat haige; räägiti, et ta haigus parandamata olevat. Tema koht hoiti alles vaba, aga juba peeti aru, et tema surma puhul vast Aleksejev tema asemele nimetatakse, kuna Aleksejevi asemele kas Vinnikov või Stabel saab. Sellepärast oli igal kabine-