laiali läksivad: ta murdis pääd selle üle, missugused puud kardinatele hakkavad, kas sirged või moodustatud. Ta oli sellega sedavõrd ametis, et ajuti ise käed külge pani, mööblit ühest paigast teise liigutades ja kardinaid vahetades. Kord ronis ta redelile, et arusaamatule tapetseerijale näidata, kuidas ta volditama peaks, astus aga jalaga kõrvale ja kukkus maha; et ta aga tugev ja osav oli, siis haaras ta käega kinni ja müksas nõnda ainult küljega vastu aknaraami käerauda. Haige koht tegi valu, kuid see läks varsti mööda. Kõige selle aja tundis Ivan Iljitsch enese iseäranis rõõmsana ja tervena. Ta kirjutas: tunnen, et minu turjalt aastat viisteistkümmend maha on hüpanud. Ta mõtles kõigega septembris valmis saada, kuid see venis oktobri keskpaigani. Selle eest oli aga kena, — mitte ainult tema ise ei ütelnud seda, vaid ka kõik teised, kes aga nägivad.
Tõelikult oli aga see, mis kõigi mitte päris rikaste inimeste juures on, kes aga rikaste moodi olla tahavad ja sellepärast ainult teineteise sarnaseks saavad: riided, must puu, lilled, vaibad ja brongs, tume ning hiilgav, kõik see, mis teatud inimesed teevad, et kõigi teatud inimeste sarnaseks saada. Ka temal oli kõik sedavõrd sarnane, et võimata oli seda tähelegi panna; aga temale enesele paistis see kõik millegi iseäralikuna. Kui ta omakseid vaksalis vastu võttis, valgustatud korterisse tõi ja valget põlle kandev teener ukse avas, mis lilledega ehitud esisesse viis, ja kui nad pärast võõrastetuppa ja kabinetti läksivad ning lõbu pärast ahatasivad, — oli Ivan Iljitsch väga õnnelik, viis neid igale poole, imes nende kiitused enesesse ja hiilgas hääst meelest. Sel-
