LEO TOLSTOI18
il faut ja viisakas, nagu iseäraliste asjade ametnikunagi; ta oskas ametikohustusi eraelust lahutada ja enese vastu lugupidamist soetada. Kohtu-uurija amet ise aga pakkus temale palju enam huvitust ja tundus meeldivamana kui endine. Endises ametis oli meeldiv vabal kõnnakul, Charmere mundrit kandes, vastuvõtmist ootavatest ja värisevatest inimestest ning ametnikkudest, kes tema pääle kadedad olivad, mööda minna ja otseteed ülema kabinetti astuda ning ühes temaga lauda istuda paberossi suitsetades teed jooma; aga inimesi, kes otseteed tema omavolist oleksivad ära rippunud, oli vähe. Niisugustena esinesivad ainult ispravnikud ja lahkusulised, kui teda käsutäitmistega saadeti; ja ta armastas viisakalt, peaaegu seltsimehelikult nendega ümber käia, kes tema voli alla olivad antud; ta armastas tunda anda, et tema, kes ta neid puruks võib suruda, nendega sõbralikult ja lihtsalt toimetab. Sel ajal oli sarnaseid inimesi vähe. Nüüd aga, kohtu-uurijana, tundis Ivan Iljitsch, et kõik, kõik ilma erandita, ka kõige tähtsamad, iseeneses rahuldatud inimesed tal peos on ja et tal pruugib ainult teatud sõnad tembeldatud paberile kirjutada, ning see tähtis, iseeneses rahuldatud inimene tuuakse tema juurde süüdistatavana või tunnistajana ja see inimene seisab — kui temal, Ivan Iljitschil, tahtmist ei tule talle istet pakkuda — tema ees ning vastab tema küsimiste pääle. Ivan Iljitsch ei tarvitanud oma võimu kunagi kurjasti, sellevastu püüdis ta oma võimu avaldamiseviisisi pehmendada; kuid teadvus oma võimust ja võimalus teda pehmendada pakkus temale päähuvituse ja meeldivuse tema uues teenistuses. Teenistuses eneses, nimelt uurimistes,
