ning surus mässule tõusnud istme oma all kokku. Kuid lesk ei vabastanud kõike kreppi, Peeter Ivanonovitsch kerkis uuesti istmel ja jällegi hakkas pehme järg mässama, isegi plaksuma. Kui see kõik mööda oli, võttis Praskovja Feodorovna puhta batisträtiku välja ja hakkas nutma. Krepi vahejuhtumine ja võitlus järiga olivad Peeter Ivanovitschi pääle külmendavalt mõjunud ja ta istus mahalöödud silmil. Selle piinliku seisukorra lõpetas Sokolov, Ivan Iljitschi puhvetipidaja, kes teatas, et see paik surnuaial, mida Praskovja Feodorovna soovib, kakssada rubla maksab. Lesk jättis nutmise järele, vaatas ohvri näoga Peeter Ivanovitschi otsa ja ütles Prantsuse keeli, et tal väga raske on. Peeter Ivanovitsch tegi vaikiva märgi, mis kahtlemata kindlust avaldas, et lugu teisiti olla ei või.
„Suitsetage, olge hääd,“ ütles lesk suuremeelsel ja ühes sellega ka rõhutud häälel ning hakkas Sokoloviga hauakoha hinda arutama.
Suitsetades pani Peeter Ivanovitsch tähele, et Praskovja Feodorovna maahindu väga peenelt järele päris ja siis määras, mishinnalist ostma peab. Pääle selle kui ta hauapaiga oli ära tähendanud, andis ta käskusid lauljate kohta. Sokolov läks ära.
„Mina teen kõik ise,“ ütles Praskovja Feodorovna Peeter Ivanovitschile, laual olevaid albumisi teisele servale nihutades; ja kui ta märkas, et tuhk lauda ähvardas, lükkas ta viibimata tuhatosi Peeter Ivanovitschi lähedale, sõnades: „Mina pean silmakirjalikkuseks tõendada, et ma mure pärast tegelikka asju toimetada ei või. Mind selle vastu, kui mitte trööstida, siis ometi lahutada võivad just hoolitsemised tema eest,“ ja jälle võttis ta rätiku välja, nagu
