ged kodu tagasi, kus neid waikse auustamisega wastu wõeti ning söögi ja joogiga talitati 91). Tihti kuuleme lapsi wanematega kalmu alla rääkima ja neile haudadest wastusid antama 92).
b. Nende tunnistuste järele ei wõi meie enam kahewahele jääda, et pagana aja Estlased hinge edasi elamist pärast surma uskusiwad. Aga tumedaks jääb meile see, missugune hingede elu pärast surma oli. Soomlastel oli nende tarwis kaks kohta — õnnemaa toonela ja kurb warjuelu maa — all — maanala 93). Maanalas ei olnud lõbu ega lusti, ei kuuldud seal inimeste ega loomade heali, ei laulnud seal linnud ega haukunud koerad 94). Kõik käisiwad waikselt ja kurwalt. Üks ainus kord aastas lasti hinged sealt maa peale omaste juurde tulla, kus neile sel ajal 9 päewaline waikne pidu 95) peeti. Soome mythologia 96) järele oli maanalas Alamaa järw, milles wee asemele tuli lainetas. Sealt oli tuli ka maa peale toodud. Wäinemöinen püüdis seal järwes kord kala kinni, kelle sisikonnas tuli seisis 97). Kaugel põhjas woolas hirmus Inari jõgi 98), kus kõik pahad waimud asusiwad ja igawene pimedus walitses. Selle riigi peremees ja walitseja oli Maana, üks kõigewägewam wõimus 99), mis inimeste üle walitses ja mille teesid surelikud ei tunnud. Isegi Jumalatel ei olnud tema üle wõimust. Tema seisis kõrgemal headust ja kurjust 100). Ta ei wõtnud ühtegi palwet kuulda ega annud ühtegi süüdi andeks, ta ei maksnud headele palka ega karistanud kurjategijaid, teda ei liigutanud headus ega äritanud õelus, waid ta walitses kui südameta saatus kõikide üle ühesuguse waljusega. Selle-
