„Wahtu waga warjajale, |
d. Iseäralist õnne loodeti ussidest, keda kodus hoiti ning maja sõrbaks peeti. Ennemuistsete juttude järele on nad maja laste kaitsjad ja headegijad. Olai Magnus ütleb, et ussid Eestlaste juures nõnda taltsad olla, et lapsed nendega tihti ühest kausist sööwat. Eestlane ega Lätlane ei tapa ialgi ussi ära 53). Ruuriku jutus kuuleme: „Metsast tuli uss wälja ja elas inimestega ühes majas. Ta mängis lastega ja need armastasiwad ussi 54). Neid salliti hea meelega majades, lasti lastele hoidjateks olla. Nemad sõiwad lastega ühes mängisiwad nendega, kõnelesiwad nendega inimese keelel, hoiatasiwad neid õnnetuse eest ning juhatasiwad neile wiimaks mõnda suurt waraudust ehk kinkisiwad muud õnne 55). Ka wanadele tõiwad nad õnne, naistele kodus, meestele metsas. Sõjas jäi ikka see mees wõitjaks, kellel uss kodus oli. Kodu-ussid oliwad mitmet karwa. Kõige paremateks peeti walgeid ja siniseid, sest:
Walged wara jägajad, |
Üksi mustad ussid peeti õnnetuse toojateks, keda waenlased salaja majasse kandsiwad, et nad seal kahju teeksiwad. Ka Ruriku jutus räägitakse sinisest ussist, mida wennaste isa metsast leidnud ja koju toonud. Sellepärast olnud wendadel suur jõud, et nad malkadega ja rusikatega waenlasi maha wõinud lüia 57). Laewa mehed kandnud weel käesolewa aastasaja algul ussisid enestega laewa peal ühes, et õnn hea oleks 58).
