riisumas ning ka Gootlastele 58) tegiwad nad palju peawalu. Rootsi kuningas Siggo ehitas oma maa kaitsemiseks Eestlaste wastu 59) kindla linna Sigtuna, mille nad aastal 1188 maa tasa lõhkusiwad 60). Kõige suuremad riigid ega kõige kindlamad linnad ei olnud nende eest julged 61). Nende julgust ja rööwihimu tunti ja kardeti maal ja merel, ligidal ja kaugel. Italia kirikutes paluti, nagu nende wanadest kiriku palwetest näha, et Jumal maad ja rahwast kardetawate Korsaride riisumisest ära peastaks. Need Korsarid oliwad wistist Kuresaarlased 62), kes oma riisumise käikude peal wana kuulsa Rooma riigini on ulatanud ning sellele Jumala witsaks on olnud, mille ärapöörmiseks kiriklist eestpalwet tarwis oli. Niisuguste rööwkäikude peal riisuti ka inimesi ning müüdi neid, nagu sõjawangisidki, orjadeks 63) ehk lunastati suurte summade eest 64) tagasi. Müümise hind oli wistist kokkuleppimise järele mitmesugune. Rootsi kuninga Tryggwi poeg Olaf sattus mererööwlite kätte, kes ta Eestirannas Eestlasele Klerkonile ära müüsiwad. Tema müüs ta hea raswase oina eest Klerkele edasi ja see andis ta kuue ja wöö eest Reasele edasi 65). Müümist toimetati laatede ehk turgude peal 66), kus kõigi asjadega kaubeldi. Olafi onu Sigurd, kes Nowgorodi kuninga teenistuses oli, ja tema käsul kord Eestimaale reisis, leidis oma õepoja turult 66) ning ostis ta Rease käest lahti. Niisama ostis rikkas Eesti kaupmees ja mererööwel Loodin 67) Eestimaa laadal ühe endise kuninganna orjapõlwest priiks ning wõttis ta enesele naiseks 68).
Kuiwale maale oliwad kauplemise ja asjaajamise kergituseks suured maanteed 69) tehtud. Niisugused
