oma raha on olnud, mis metallist oli tehtud, tõendab see, et 7. ja 8. aastasajast wõerast raha meie maalt on leitud 23), mida kellegi teise rahwa omaks ei wõida tunnistada. Ka on meil raha tarwis nimi, mida wõerast keelest pole laenatud. Selle järele peaks nimega ühes ka asi meie esiwanematel olema tuntud olnud. Selle üle ei ole küll enam kahtlust, et wõeraid rahasid siin tarwitati, mis wõeraste käest kas kaupade eest sisse wahetati ehk rööwiti. Liiwi rannas oli juba 261 aastat enne Sakslaste siia tulemist suur kauba ja sadama linn 24) ning Düüna jõge mööda käis suur kaubatee (Hommiku tee = Austur-Veg) 25) Hommikumaale, mida mööda Skandinawlased ja kõik põhjarahwad, kes mereteed Gibraltari la Wahemere kaudu kardetawaks pidasiwad, Aasia maaga, kauplesiwad, kus Byzanzi linn kauplemise pesapaik oli. Sellepärast ei ole sugugi imeks panna, kui meie maalt Rooma rahasid Kristuse sündimise ajast peale 26), Greeka 27) ja isegi ka Arabia 28) rahasid ning kauba asju Indiastki 29) on leitud. Läti Hindrik nimetab Eesti raha kahes kohas oma kroonikas 30) „nogatorum,“ millest nahad wälja seletatakse. Selle järele tarwitasiwad Eestlased raha asemel kallid metsloomade nahkasid, mida Sakslased 13. aastasajal Riia piiskopi Albrechti seaduse järele 31) wilja kümnesemaksu asemel wastu wõtsiwad. Liiwi ajaloo kirjutaja Nyenstädti kirjelduse järele 32) oliwad need rahad halli orawa kõrwad, hõbe tihidega ära ehitatud. Liiwlased nimetanud neid ise nahad, Saksad aga „oer“ (kõrw).
Kõige kallim kauba asi, mis peale Skandinawlaste, Norra ja teiste naabri rahwaste ka weel kaugemad
