IV. Töö ja teenistus.
Pagana aja Eestlased toitsiwad endid kalapüügist, jahist, karjakaswatamisest, mesilaste pidamisest, põllutööst, kauplemisest ja rööwimisest. Kui Sakslased nad oma alla oliwad heitnud, siis nõudsiwad nad neilt kümnese maksudeks elajaid 1), põllu saaki, aiawilja 2), käsitööd 3), raha ja kõiki muud 4), mis rahwas oma ülespidamiseks tarwitas. Tarwilised kalapüügi riistad oliwad wõrgud ja mõrrad, jahti peeti ammudega, odadega ja nuiadega ning põllutööks tarwitadi adru ja äkesid 5), nagu tänapäewalgi. Ka uue põllutegemise wiis õlepõletamise ja kütistegemisega ning rehepeksmine on tänapäewani jääned 6). Suur kari ja palju mesipuid oli pagana aja Eestlase rikkus. Ja niisuguseid rikkaid mehi oli palju. Sakslased riisusiwad oma lõpmata sõjakäikidel 13. aastasaja hakkatusel Eestimaalt hobuseid ja elajaid mitme tuhande kaupa 7), nagu alamal pool nägema saame. Ka muud warandust oli neil. 1214. aastal wiisiwad Lätlased Eestimaalt 3 leesikat hõbedat ära, muu wara weel arwamata 8). Mittu korda lunastasiwad Eestlased oma linnad suurte summade eest 9) waenlaste käest lahti, kui häda suureks ähwardas minna. 9. aastasajal wiis Norra mererööwel Sigil ühest Kuuramaa talumajast hõbedaga täistopitud looma naha 10) ning muud kallist warandust 11) wäga palju ära. Otepea ja Warbola linnad 12) ostsiwad endid Wenelaste käest 1209. aastal 400 ja 1210. aastal 700 margi nahkadega 13) lahti. (1 nael hõbedat on 2 marki ehk 8 marka nahk raha 14).
