Eeskõne.
Mis noorepõlwe mälestused üksikule inimesele, seda on wana ajalugu terwele rahwale. Ilma ajaloota on ühe rahwa elu kui päew ilma hommikuta ehk nagu aasta ilma kewadeta. Meie ei saa olewikust mitte aru, kui minewik tundmata on. Ajaloo käigus ei ole midagi kogemata juhtunud, waid kõik käib seal ühe seatud, tarwiliku korra järele. Kui meie sellest aru ei sa, siis tuleb see meie puudulisest ajaloo tundmisest. Siis ei ole meie weel seda suurt näitelawa näinud, mille peal rahwad ja riigid kõige oma elu ja wõitlemistega, tõusemise ja langemisega meie silmade eest mööda käiwad. Siis ei ole meie minewiku teki taha pilku wõinud heita, kus kõiki neid sündmusi, mis meil praegu käes on, ette walmistati ja sünnitati. Isamaa ajalugu ei tohiks kellegile tundmata olla, sest ainult selle waral õpime heast, mis siin korda saadetud, õiget lugupidama ning halwa eest endid hoidma. Ja ajaloo keelt mõistab küll iga mees, kelle silm üle oma küla piiride seletab, sest ta sõnad on sündmused, mis pikse keelel kõnelewad ja rahwaste üle kohtu otsust kuulutawad.
Kaua aega olen ma, ja wistist nii mitmed isamaalapsed, ühe täielisema isamaa ajaloo ilmumist ootanud. Aga et siin lootus tühjaks jäi ja keegi ajaloo mees
