jäljed kinni matnud. Terwe tema eluaeg oli werine wõitlemine, mis tuhandete elu maksis ja mitmed rahwad orjuse sisse heitis, aga neile selle eest ka ristiusku tõi. Muidugi oli see esiotsa paljas nimeusk ja wäljaspidine kombe, mis osalt ebausku weel kaswatas. Palju ebausu kombeid, millede wastu meie päewani wõideldud, on just Katoliku usk meie rahwale toonud. Tema oma usk riisuti talt ära, ta nägi oma jumalate wõimatust, need ei jõudnud ei rahwast ega iseendidki kaitseda, ning ristiusust ei saanud ta aru. Niisuguses segaduses pidi ta weel madalamale langema ja langes ka. Nimepoolest oliwad kõik Eestlased ja Liiwlased ristiinimesed, aga siiski seisiwad nad kaua aega sügawamas ebausu pimeduses, kui oma pagana usu sees, kus neid wähemalt oma jumalad kõlbliku elu piirides hoidsiwad.
Meie ees seisab päris peremes, kelle käest ta talu ära on wõetud. Üks wõeras, kellel rohkem jõudu, ajas ta kohast wälja, häwitas lõhkuwa käega ta pühaduse ära, asus ta majasse elama, andis talle nüüd käskusid ning sundis endist peremeest sõna kuulma. Tõe poolest ülekohtune tegu, kui meie oma aegse õiguse silmaga selle peale waatame. Aga ajaloo üle ei wõi meie mitte nõnda kohut mõista. Siin peame kõrgema seisukoha wõtma. Mitte inimeste seaduste waid tingimata tarwituse seaduse järele käib ajalugu. Üks teine waim talitseb ja walitseb seal, teist teed käiwad ilma sündmused. Mis wanaks on jäänud ja elu jõuu kaotanud, selle asemele tuleb uus, parem, ja midagi ei sure seal ära, mis mitte surma wäärt ei ole. Meie ei wõi mitte Alberti hukka mõista, et tal nii wähe missionäri südand rinnus oli, ega wõi ka nõuda,
