wama Wolde kantsi ette, kuhu wäga palju Saarlasi kokku oli tõtanud. Ajawiitmata hakkawad Sakslased siin partellisid üles seadima ja sõjatorni ehitama, kuna Liiwlased ja Lätlased selle aja sees maad laastamas ja rüüstamas käiwad, inimesi tapmas ja külasid põletamas. Walde kantsis oli palju warju otsijaid naisi ja lapsi, aga wähe sõjamehi. Suurtest ette walmistustest waenlaste poolt nägiwad nad oma saatust ette ning palusiwad rahu ja ristimist. Waenlased nõuawad kõige ülemate meeste pojad oma kätte rahupandiks, mis Saarlased ka teewad. Piiskop ristis ülemate pojad ise oma käega, kuna preestrid kantsi kaewu ära õnnistasiwad, selle weega ühe waadi täitsiwad ning seal ristima hakkasiwad, esite wanemaid ja ülemaid mehi, siis rahwast, naisi ja poisikesi. Kolm päewa kestis ristimine, Taara kuju wisati merde, mitmest Saaremaa kihelkonnast tuliwad saadikud ristimist paluma ja kõiki ristitud inimesi tõotadi wendadeks pidada. Rootsimaalt riisutud wangid lasti lahti, kõik rahwas ristiti ära ja seati Gottfried nende preestriks.
Seega oli ka Saaremaa ristiusu ja sellega ühes wõera walitsuse wastu wõtnud. Mis Hispania mungad ja hulgused Amerikas tegiwad, seda on Liiwimaale rändajad Sakslased teinud — rahwastelt nende tulewiku riisunud.
96. Tüli piiskopi ja ordu wahel.
Eestlased oliwad alla heidetud. Piiskop Albert ja ordumeister Wolkin oliwad ühes koos kui wennaksed Saarlaste wastu sõdinud, aga nende sõbrus oli
