Ugauni rahwas lootis, et ta neile abiks tulnud, ja wõtsiwad teda rõõmuga wastu ning tõi talle priitahtlikult maksusid. Wene würst pidas aga ennast maa ja linna peremeheks ning häwitas nende külad ära, kes temale maksusi ei toonud. Siiski pidiwad Tartu ümberkaudsed Eestlased sellega leppima, sest Sakslaste wastu sõdis ta ometigi nendega ühes.
Sõda, rüüstamine ja rööwimine oli nüüd igas Eesti maa nurgas. Suur Sakslaste sõjawäge Liiwlaste ja Lätlastega oli Tartu all käinud ning siit üle Eesti maa laiali läinud. Daanlased aitasiwad ka omalt poolt. Üks kants teise järele langes waenlaste saagiks ning üks maakond teise järele tehti tule ja mõõgaga lagedaks. Kuskil polnud wiimaks enam wastupammist, sest wastupanejad oliwad ju langenud. Waenlased oliwad tühja maa üle peremehed. Üksi Tartu ja Otepea kantsid oliwad weel rahwa käes. Saadi need ka weel kätte, siis oli maa piiskopi ja ordu oma, mis ta nime poolest juba praegu oligi.
93. Tartu linna langemine 1224.
Tartu linna ärawõitmine oli nüüd pea asi, kui Sakslased oma walitsust Eestimaal tahtsiwad kinnitada. Ja see oli ju nende ülem püüd. Juba mõne aasta eest, kui Eestimaa weel ärawõitmata oli, jagasiwad piiskopid ja ordu ta oma wahel ära. Riiapiiskopi wenna Hermannile anti Eestimaa, aga Daani kuningas hoidis seda enesele ning ei lubanud Hermanni mitte tema uude ametisse astuda. Kui piiskop Albert oma wenna Hermanniga ja hulga uute ristisõitjatega
