Aga warsti nägi ta ära, et siin kasu loota oli, ning kuulutas ordumeistrile ilma ajawiitmata, et ta terwe Eestimaa omale tahta wõtta. Ordumeister Wolkiin seisis küll selle wastu, aga ta ei julgenud ometi wägewa kuninga wastu awalikult ülesse astuda. Piiskop Albert pani oma wenna Hermanni surnud Dietrichi asemele Eestimaa piiskopiks, aga Daani kuningas ei wõtnud teda wastu. Et Hermann aga piiskopi auu enesele igatses, siis ei waadanud ta palju selle peale, kust poolt see tuleb ja kes talle seda annab, waid läks Daani kuningalt paluma, et see teda ametisse kinnitaks. Nüüd nägi Albert, kui kõikuw tema walitsus Eestimaal oli ning katsus seda nii pea kinnitada kui iganes wõimalik. Sellepärast saatis ta Läti Hindriku ja Alobrandi Eestimaale, rahwast ristima ning andis neile kaitseks sõjawäge kaasa. Kui Daanlased seda kuulda saiwad, tegiwad nad oma asja niisama kiireste. Et neil aga preestrid ei olnud, siis saatsiwad nad küladesse pühitsetud wett, mis kõige külarahwa peale wälja walati. Kus Daanlased oma pühitsetud weega inimesi kastnud, sinna paniwad nad puuristid ülesse, et seal risti inimesi elada. Ühel päewal oliwad Daanlased külast ära läinud, teisel päewal tuliwad Sakslaste preestrid oma korda inimesi weega kastma. Kus Saksa ja Daani preestrid kokku puutusiwad seal oli tüli lahti. Mõlemad andsiwad rahwale nõu, teiste ristimist tagasi lükata ja nende oma wastu wõtta. Daani kuningas kutsus Alberti enese juurde tüli seletama. Aga see läks paawstilt abi otsima. Wahe ajal tuli ordukomtur Rudolf Wõnnust mitme ordu rüütliga Daani kuninga juurde,
