põgenemisest oli ka nende kõrwu ulatanud, ning mõlemad wäed läksiwad koju tagasi.
Talibaldi pojad, Rameko ja Driniwalde leidsiwad oma isa surnukeha sõja wäljalt, kui Eestlased ära oliwad läinud ning Lätlased oma redupaigast wälja tuliwad. See täitis neid hirmsa wihaga. Nad tõotasiwad kätte maksa. Sakslased kutsuti appi, oma wäge wõeti kokku ning mindi Ugaunia maale. Kõik inimesed, keda nad kätte saiwad, piinasiwad nad tulega põletades surnuks, ega annud kellegile armu. Warandus wõeti ühes, majad põletati ära, hobused ja elajad jagati kui sõjasaak üksteise wahel ära. Kui see jagu ära oli läinud, tuli uus wägi, riisus, tappis, põletas ja läks jälle oma teed. Nende järele tuli kolmas salk, mis kõigile otsa tegi, mis kahest esimesest siin ja seal metsa redus järele oli jäänud. Kui nad mõne inimese weel kätte saiwad, siis piinasiwad nad neid iga wiisi, põletasiwad tulega, kiskusiwad nende liikmeid ükshaawal ihu küllest ära, et sellega neid sundida oma raha ja wara wälja andma. Ka piiskopi mehed läksiwad nendega uuesti Ugaunia maale tagasi, nõnda et Lätlased üksi järje üheksa korda seda õnnetumat maad rüüstamas oliwad käinud. Talibaldi pojad maksiwad elawalt põletamise ja muul wiisil piinamisega rohkem kui 100 suurematsugu Eestlasele (wanemale) oma isa surma kätte, need ohwrid arwamata, mida teised Lätlased ja Sakslased magama pannud. Need üksikud Ugaunialased, kes weel järele oliwad jäänud, saatsiwad saadikud Riiga rahu paluma. Piiskop nõudis ikka weel seda wara, mis nad kord Saksa kaupmeestelt Pihkwa teel riisunud. Nad kinni-
