Warsti peale selle tuliwad jälle Sakalased ja Ugaunialased Lätlaste kallale Russini ja Talibaldi peale, kelle maa ja rahwa nad paljaks riisusiwad ning siis oma teed läksiwad. Beweri Lätlaste wanemad Doole ja Paike läksiwad Riiast abi otsima, ning tuliwad piiskopi wenna Dietrichiga, kõige ristisõitjatega, Liiwlaste ja Lätlastega Eestlastele kurja kätte maksma. Esite kogus nende wägi mere äärt mööda Metsapoole maakonda ning sealt Sakalasse. Kuus päewa käisiwad nad läbi metsade ja soode põhjatumaid teesid mööda, kus neil ligi neli sada hobust ära lõppesiwad. Seitsmendamal päewal jõudsiwad nad Lembitu linna ja külade juurde, kus nad kohe riisuma ja tapma hakkasiwad. Oma wäe pea seisukoha seadsiwad nad maakonna nõupidamise koha, maja, juurde ning käisiwad siit kõigil pool riisumas, põletamas ja tapmas. Kolm päewa oliwad nad sel wiisil maal rüüstanud, siis läksiwad nad riisutud waraga ja wangidega teist teed Liiwimaale tagsi. Läti wanemad Doole ja Paike oliwad mõlemad langenud, kui nad ühte Eesti külasse tungisiwad, kus 9 Eestlast nende wastu tuliwad.
Lõpmata surnukehade läbi, mis nii suur sõda igale poole üle maa külwanud, ja matmata ja põletamata maas seistes mädanema hakkasiwad, sünnitasiwad hirmust katku. Selle juurde tuli weel nälg, ning need kaks waenlast laastasiwad ka weel need külad ja maakonnad inimestest lagedaks, mis sõjast puutumata oliwad jäänud. Ja kes sõja eest põgenemisega oma elu peastnud, langesiwad katku ja nälja kätte. Ka Liiwi wanem Dabril suri katku kätte.
Aga õnnetuse mõõt ei olnud weel täis. Nüüd
