raja sisse pöörnud, aga taltsutamata noored rüütlid, kes mõõka keerutasiwad, oliwad talle juba üle pea kaswanud ega wõtnud tema manitsusi enam kuulda. Isegi uues ordulossis tuli hirmus mõrtsuka töö ette. Rüütel Wigbert von Soest, kes kõlwatu elu pärast ordust wälja oli heidetud, kandis ordumeistri wastu ammugi sala wiha. Ühel pühapäewal, kui kõik teised orduwennad kirikusse oliwad läinud, kutsus Wigbert ordumeistri ja preestri Johannesse enese juurde ordu lossi. Kui Winno üle ukse sisse astus, lõi Wigbert oma suure sõjakirwega ta pea lõhki, tappis ka juures olewa preestri Johannesse ning põgenes siis ise ära. Tema tegu tuli wälja, ta wõeti kinni ning mõisteti hirmsal wiisil surma. Ühe wana Riia linna kiriku müüride seest on inimese luid leitud. Mõned arwawad, et need Sigberti luud on, kes elusalt sinna sisse müüriti. See ja teised hirmsad teod ordu rüütlite keskel raskendasiwad usutööd suurel mõõdul. Ümber pööretud paganad oliwad Kristlaste armastusest kuulnud, mis kõik inimesed ühte kõitwat, ning waatasiwad lapseliku usaldusega oma uute Isandate peale. Niisugused teod kiskusiwad nende silmade eest katte maha ja nad nägiwad oma lootuste asemel hirmust tõsidust ning usk preestrite ilusate sõnade sisse kaotas oma endise jõu ja mõju. — Winno asemele walis ordu ise, ja mitte enam piiskop Albert Wolkini teiseks Liiwimaa ordumeistriks. Selle sammuga oli ordu juba näidanud, et ta ilma piiskopita oma asju tahtis ajada. Uus meister hakkas kohe näitama, et ta piiskopi käskusid ei taha kuulda. Sellest sigis wiha waen piiskopi ja ordu wahel, kes mõlemad ilmlikku walitsust oma kätte kiskusiwad.
