langeda, ja hüpasiwad kõik laewa pealt merde. Teised laewad taganesiwad Sakslaste eest tagasi, kes enne koju jõudmist mere peal weel wäga palju wiletsust nägiwad.
65. Littawide tülid.
Kawal Albert oskas naabrid üksteise wastu ülesse kihutada ja tülisse ajada, mille läbi nad oma jõud ära kulutasiwad, nii et nende ärawõitmine üsna kergeks läks. Nõnda tulid 1204. aasta kewadel Littawid 2000 ratsamehega Eestimaale sõda pidama. Kui nad Düüna jõge mööda Riia linnast mööda sõitsiwad, astus nende ülem Sülgate maale linna waatama, Sakslased tuliwad talle wäga lahkelt wastu ning andsiwad talle mõdu juua. Omaste juurde tagasi jõudes naeris ta Sakslasi, et neil mõdu pakkudes käsi hirmu pärast wärisenud ning ähwardas nende linna ära häwitada, kui Eestimaalt tagasi tuleb.
Kui Sülgate oma sõjawäega ära oli läinud, tuli Semgallia würst Westhard Riiga ja tõotas Sakslastele appi tulla, kui nad Littawlaste kallale läheksiwad. Sakslased nõudsiwad temalt pantisid, et ta sõna ei murraks. Westhard tuli kaunis suure wäega Riia alla ja andis pandid Sakslaste kätte. Nüüd walmistasiwad ka Saksa rüütlid endid taplusele ette. Mitmed kawalad mehed saadeti Toreidasse, et sealt järele kuulata, kust Littawlased tagasi tulewad. Need tuliwad arutu suure riisutud waraga, hulga wangide ja lugemata weiste ja hobustega läbi Liiwimaa tagasi. Et nad Liiwlastega rahus oliwad elanud, siis jäiwad nad rahulise südamega Liiwlaste peale usaldades
