pöörma saata. Temale oli aga abi tarwis. Sel ajal oli Saksa rahwa seas rändamise waim ristisõitude läbi liikuma pandud ning siin meelitas weel ristiusu wäljalaotamine tule ja mõõga abil taewalise palgaga, nii et neid wäga palju oli, kes wõerale maale tahtsiwad rännata. Oli seal ju ometigi taewase tasumise kõrwal ka kaunist maapealist kasu loota. Warsti oli ka paras mees leitud, kes paganate ümber pöörmise oma peale pidi wõtma ning „Kristuse ja jutlusepidamise pärast“ Liiwimaale minema. See mees oli waga Augustini munk Meinhard, Segebergi kloostrist Holsteinist. Kewadel 1186 reisis ta hulga kaupmeeste seltsis Liiwimaale.
59. Meinhard, esimene Liiwlaste piiskop. (1186—1196).
Alustuses ei wõinud Meinhard Liiwlaste seas weel midagi ära teha, sest ta ei mõistnud rahwa ega rahwas tema keelt. Ta hakkas hoolega Liiwi keelt õppima ja katsus ennast rahwaga sõbrustada, et ta suur töö paremine korda wõiks minna. Seal juures ei unustanud ta ka ära oma tööle kindlat põhja alla panna. Ta palus Polotski würsti Wladimiri käest, kellele Liiwlased Läti Hindriku järele maksusid maksnud, Liiwlaste ristimiseks luba. Wladimir tundis niisuguses palwes enese meelitust ning saatis talle lubaga ühes kingitusi ja õnnesoowisid. Nüüd ei olnud tal wälimisi waenlasi enam karta ja ta wõis tööd algada. Ta ostis Üksküla lähedale tükikese maad ja ehitas sinna esimise kiriku. Hakatus läks hästi korda ja
