Eesolew raamat on oma ülesandeks teinud just Eesti rahwa lugu kõige täielikumalt ette tuua ning teistest rahwastest selle juures ainult nii palju rääkida, kui seda asjakäigist arusaamiseks tarwis on üleüldise isamaa ajaloo mõistmiseks.
Sell wiisil on ajaloo kirjutajal lõpmata suur kirjanduse wäli ees ning töö nõuab suuremat hoolt kui enne. Wähe, wäga wähe on siiski nendest kirjade legionidest meie Eesti rahwa kohta leida, sest meie ajalugu on õieti juba hakatusel kadunud. Kõige wähem sõnumid leiame weel rahwa elu, kombete ja usu kohta. Siiski peame katsuma neist kiwikestest, mis nii laiali on pillatud, majakest ehitada. Mõne aja eest ütles üks tähtjas õpetatud mees ajaloo kujutamisest, et see mitte igamehe asi ei olla, kes mõneaasta ajaloo hallikaid on uurinud, waid see nõudwat kõige pealt osawat meistrit laia silmaringi ja wäsimata meelega, kellel peale selle weel kaunid loomu anded ja õige kriitika ei tohtiwat puududa. Alles siis wõida tema tööst niisugune ehitus saada, mille sisse iga mees kui templisse astuwat.
Minu töökene ei taha mitte niisugune walmis loss olla, waid ta on kui alandlik hurtsik, kus reisija niikaua wõiks wiibida, kuni see meister tuleb, kes meile lossi ehitab. Palun senniks eesolewa tööga leppida.
Praegu on weel palju asju waidluse all, mille üle õiget otsust ei teata. Kaugemate aastasadade seest tõtt wälja otsida, kust wähe ja siiski weel segaseid sõnumid saame, on raskem töö kui liiwa seest kulda puhastada. Ma ei ole kogemata mõnes asjas teist seisukohta wõtnud, kui üleüldse maksaw on. See sündis
