eduka tegevuse prestiiž – see pani nad talle kõik järele lonkima, mis polnud ime. Raskeks tegi asja niisuguse mehega see, et kui ta kordki tunnustas oma eksituse, siis hävitas ta muinasjutu oma eksimatusest. Soamesil omal oli küllalt eksimatuse kuulsust, et teada, kui väga see inimest ajas sinnapoole, üldse mitte midagi tunnustama. Kümme kuud tagasi, kus tema juhatusse astus, näis kõik täies hoos olevat; kursid olid põhjani langenud, nagu kõik arvasid; „välismaade lepingute tagamise“ politika, millega Elderson umbes aasta tagasi algust oli teinud, näis õigustavat tõusvate kursside tähe all hiilgavaid lootusi. Ja nüüd, aasta hiljem, hakkas Soames tumedalt aimama, et enam pole teada, kuidas lood seisavad – ja peakoosolek pidi juba kuue nädala pärast kokku tulema! Vististi ei teadnud seda Elderson isegi või kuigi ta teadis, siis hoidis ta iseendale arvamise, mille ta oleks pidanud avaldama ka kaasdirektoritele.
Tõsisel näol astus Soames koosolekuruumi. Kõik kohal, isegi lord Fontenoy ja „vana Mont“, kes oli nähtavasti oma faasanid kus seda ja teist jätnud. Soames istus laua otsa kolde juurde. Eldersonile ainiti otsa vahtides nägi ta äkki selgesti, kui kindel