kõrvalliini. Õnnetuseks ei pääsenud ta kuidagi üle teatud William Gouldyngi, Ingereri – mõni seda teab, mis see oli, ja ta peaaegu kartis küsidagi – pärit Oliver Cromwelli ajast. Vaja oli veel neli põlve selgitada ja ta kaotas selle juures raha, ilma et oleks lootust olnud selle eest midagi saada. See oligi põhjuseks, mis ajas teda kõõrdi pilku heitma pisut kõrval seisvale hoonele, kui ta sel teisipäeval, mis järgnes Fleuri hommikueinele, oma harilikku teed läks juhatuse koosolekule. Veel kaks unetut varahommikut ja ta oli niivõrt üles kruvitud, et otsustas samme astuda, et oma kahtlusega lõpule jõuda ja teada saada, kuidas seisavad P. P. R. S-i lood. Ja see äkiline meeldetuletus, et ta oma raha pillub siia ja sinna ning igale poole, millele veel lisaks ilmus mingisugune uus kohustusvõimalus, kuigi õige küsitav, teritas juba varemalt kahtlustega ihutud närvi. Lifti kõrvale jättes ja kahest trepist pikkamisi üles minnes võttis ta juba viieteistkümnendat korda kaasdirektorid mõttes läbi. Vana lord Fontenoy istus seal muidugi oma nime pärast; harva kohal ja oli, mida tänapäev nimetatakse – hm! – „vanaks prakiks“; juhataja, sir Luke Sharman, oli sellega ametis, et mitte juudina näida. Tema nina oli sirge,
