„Tema on tagurlane,“ ütles Soames.
„Ja mis oled sina, taadike?“
„Mina? Mis peaksin ma siis olema?“ Nende sõnadega kinnitas ta seda ebamäärast politikat, mida ta vananedes ikka enam ja enam hakkas pidama arukale inimesele ainukeseks kohaseks.
„Kuis on ema?“
„Hästi. Ma ei saa teda nähagi – tal on oma ema seal – kolavad ümber.“
Kunagi ei nimetanud ta madam Lamotte'i Fleuri vanaemaks – mida vähem tütar oma prantsuse sugulastega tegemist tegi, seda parem.
„Oo!“ ütles Fleur. „Seal on Ting ja kass!“ Tina-a-ling, keda ümmardaja paela otsas talutas, püüdis lõõtsutades ja ähkides kuhugi võrele ronida, millel istus kass, küürus ja päranisilmil.
„Anna ta siia, Ellen! Tule mamma juurde, kallike!“
Ting-a-ling tuli, kuid tõelikult ainult sellepärast, et teisale ei pääsenud; nohisedes ajas ta karvad püsti ja pööras pead tagasi.
„Mulle meeldib, kui ta on loomulik,“ ütles Fleur.
„Mahavisatud raha selle koera eest,“ ütles Soames. „Sul peaks olema bulldog ja ta
