tule?“ Ja ta puges oma hästisoojendatud voodisse, tõmbas ka enda kerra ja uinus magama.
Kuid vastu harjumust virgus ta öösi. Mingi hüüe kusagil — vältav, õudne, veniv — jõelt, — tagant agulitest — mälestusest — torkav, valus — tema mesinädalail — Granada, selle katused all sügavas, elevandiluu, kuld; valvuri hüüe, read Joni kirjas:
„Karjuv hääl öös, all vanas, uinuvas
Valgete tähtede all pimenenud hispaania linnas.
Mis ütleb see hääl — nii selge, venivalt kaeblik?
On see valvur, kes kuulutab ajatut rahu?
Või ehk rändur, kes paiskab kuu poole laulu?
Ei! See röövitu, kel nutab armastav süda,
See tema hüüd: „Kui kaua veel?“
Hüüe, või oli see unes? Jon, Wilfrid, Michael! Asjata on omada südat!
Neljas peatükk.
Leedi Alison Charwell, sündinud Heathfield, esimese krahv v. Campdeni tütar ja Michaeli noorevõitu onu kuninganõunik Lionel Charwelli abikaasa, oli meeldiv inglise naine, kes kasvanud ringkonnas, mida peeti seltskonna hingeks. Oma politilis-õigustea- 62
