Michaelile poleks ta seda „pihtinud“; aga see vaikimine muutus eriti kiusatuslikuks siis, kui mees oma loomupärases lugupidamatuses, mis kaevikuis ja kirjastusekontoris veelgi süvenenud, ajuti lausus: „Issand jumal! Mis sa ometi nii kaua jändad!“ või: „Pagan võtku! On see vast luhta läinud!“ teadis ju Fleur pealegi veel, et Michael palju kergemini seda uut muusikat välja kannatas, sest tema kalduvused olid enam kirjanduslikku laadi ja tema jalus oli palju vähemal määral tantsukihku.
Solstise uus kompositsioon „Phantasmagoria Piemontesque“, milleks nad eriliselt olid kontserdile ilmunud, algas venitatud akordidega.
„Oh häda!“ sosistas Michael naisele kõrva. „Kolme mööblitükki lohistatakse korraga mööda parkettpõrandat!“
Fleuri tahtmatus naeratuses väljenes kogu saladus, miks tema abielu polnud väljakannatamatuks muutunud. Kõigest hoolimata oli Michael ometi nii armas poiss. Sügav tundmus ja elav vaim, naljakus ja truudus erutasid ja liigutasid üheskoos isegi seda südat, mis oli enne ära antud, kui ta praegusele mehele kingiti. „Tundmus“ ilma „erutuseta“ oleks igavaks läinud, „erutus“ ilma tundmu- 54
