heaks tehtama — vaene vana sõber! Raamat pidi lihtsalt läbi lööma.
Peale seda, kui oli käinud kahes suures raamatukaupluses, läks ta oma klubisse ja sulges enda seal telefonikongi. Varemail aegadel istuti kalessi ja „sõideti ringi“ Kõlistamine sündis rutemini — eks? Lõpmata jändamisega sai ta viimaks kätte Sibley, Nazingi, Upshire, Masteri ja pool tosinat teisi valituid. Ta tarvitas varemalt valmis mõeldud sõnu, mis neid pidid liigutama. Raamat — ütles ta — riivab vana kaardiväge ja üldiselt ajast mahajäänuid; ta vajaks asjatundjate poolt pisut reklaamitrummi. Igaühe poole pöördus ta, nagu oleks see ainuke, kelle sõna tõesti maksab. „Kui te pole temast veel kirjutanud, siis teete ehk seda, vana sõber. Muidugi maksaks ainult teie sõna.“ Ja igaühele lisas ta juurde: „Mul pole põrmugi tähtis äri, vaid ma tahaksin, et Wilfrid seda saaks, mis ta väärt.“ Ja seda ta arvas ka. Kirjastaja oli Michaelis telefoniga rääkimise ajal surnud, elas ainult sõber ja see oli vaimustatud. Kongist tuli ta välja liimerdava otsaesisega ja väsinult; kell oli pool kuus.
„Tass teed ja — koju!“ mõtles ta. Koduukseni jõudis ta kuueks. Sootuks tagasihoid- 500
